No birthdayparty?

I'll skip the whole New Years thing and start with more serious things. First of all, i need to find a place, where i could celebrate my 18'th birthday. I asked mom, that maybe i can have the party at home, they'd leave for a day and could have to the house for myself for one evening. No, she said "Not in million years, as long as you are living in my house and i'm feeding you, there won't be any party, if perhaps, then only in the second house, but i won't go anywhere, do you hear me?!!" after hearing that i was pretty frustrated, because usually, when she gets like that, it's basically impossible to have a reasonable talk with her. She has very bad temper.
And my dad? Well, i'm afraid to talk with him, he's much firmer than my mother and he has some really bad experiences with booze. So when i, his little baby girl, go to him and ask:"Daddy, oh please, may i have a big party for my birthday, and since i'm getting 18, practically an adult, can i have some alcohol and could u go away for he night with mom and sisters and grand mom?", he'll probably just say some thing, like " Are you mad? You honestly believe, that i'll leave you home alone, with a bunch of teenagers? You? a person who can't be trusted in any means possible? You who you are supposed to be an example for your younger sisters? Liisi, just try to think straight for a second, i know u to that once in a blue moon, but please, just try! No, and no means no!"
What can i say, nobody trusts me, it's mostly like that because of my sister Liina, who has a big mouth, well she basically started talking about he amount of our drinks in the dinner table. For people who don't know what i'm talking about i'll explain, well we had a party few months ago in Loksa. Most of the school was there, so were i, my sister and her class + most of the gymnasium. It was a lot of fun and well most of the people were quite drunk, such as i and my classmates. So, at home, few days after the party Liina started talking about all the vodkas, ciders and beers that we both drank, but since i'm older than her, i'm the one who got the blame for drinking to much. And since that day, no one at home trusts me anymore.

I'm slowly trying to win the trust back, but it doesn't seem to work, every time when they begin to raise their trust in me, Liina starts to talk about the party again:(
It's an endless circle. I feel like i'm being held in a box, and if i don't do something soon, i'll suffocate. I bet my sisters have the same feeling, we all are being constantly told what to do, i'm just the only one who bitches about it.

There is one thing, that i'll try to evade. it's growing up to be like my mother, a person who knows where the parties are held, but never visits them. I've realized that stupid thing must be done in a persons youth. I hope that this year, i could be much stupider that last year.

And i hope, i can still have the party at home, with no parents and siblings.

Jõulud

Ma olen nii pettunud, kus see kuradi paganama lumi on?
Ah, ei ta on mind hüljanud, ei ta ei tule, ehkki ma nii väga ju ootan, lumi, kus sa oled?

Täna olid siis jõulud, enamik maailmast tähistab seda homme aga, noh, meil oli täna, homme siis magame või siis oleme pühad;P Sain kinke, ise kinke ei teinud, küll aga järgmisel aastal:)

Sain tellitud riideeseme ja ka midagi millest aimugi ei olnud.
Asi on enamastinii, et ei oskagi midagi tahta, materiaalselt kindasti, kuid vb kui siis ainult natike rohkem vabadust ise otsustada.

Ootan nüüd sünnipäeva, et veel kinke saada:P
Ei aga tegelikult, juba ammu ei ole seda tõelist jõulutunnet, kui siis vaid hetkeks, seekord, pühapäeva õhtul, jah.

Et oleks midagigi

Mulle anti head nõu!

Hakka viisakaks! või õigemini õpi viisakas olema. Käi ilusti riides, pese pea ära, kammi juukseid, ära ropenda, hoia suu kinni ja ära aja lolli iba. Võtan nõuannet kuulda, ei aja enam lolli iba ning ei ropenda, käin ilusti riides, lähen jõusaali-muide päris soodsalt . Saan natike rohkem kui kuu ajapärast 18 ja aeg on end muuta. Valimisõiguslaseks saamine annab inimesele kohustuse ning võimaluse kahe viletsa vahel see veidike parem valida. Ühesõnaga, aeg on saada kohusetundlikuks täiskasvanuks, kes ei pea kõiges oma emaga nõu pidama.

Nõuandja ise on iseseisev, saab hakkama, käib tööl saab raha kulutab seda ning omab meest, kes teda sallib. Seega tundub, et sellest peaks õppust võtma ning just täpselt nii käituma. Tean ma vingun, ning see oli ka nende asjade juures, millest peaks loobuma. Edasi seIsab teie ees täiesti vingumis vaba Liisi.

Mis, te ei usu? Ma ei usuks ise ka, kui praegu nii tuhinas ei oleks, varsti on aasta läbi ja vaja uueaasta lubadusi andma hakata. Ning muutumine on mul iga aasta nimekirja eesotsas olnud, kuid jah, ei tule midagi välja, aasta möödas , kuid teie ees on endiselt sama loll ja rumal, roppu suu ja ebaadraktiivnse kehaga Tolvan.
Tolvan, just suure tähega, sest mu nime võiks üldse ära muuta, - kurat vingumine, ei see on paha, mitte kunagi enam.

Täielik muutumine, uus garderoob, uued mõtted, uued kaaluindexid, uus soeng?
Ühel poolt lühike nagu hiirel, teiselt poole pikem, ja kergelt püsti? Ei, ma saaks peksa, osalt isa käest:D

Osalt on see hea, saan kogu vingumise siia trükkida ja siis päeval selle võrra vähem vinguda, nagu nõu anti. Vinguvad inimsesed, kes on nõrgad ja ei julge oma soovide järgi käituda, pärast tagant järele on palju lihtsam öelda mida asjast arvatakse.
Olen seda tähelepannud nii enda kui teiste juures. Kardan mõttetuid asju, kardan helistada, sest arvan et ei võeta vastu, kardan joosta, sest tean et olen viimane, kardan ujulat sest .., kardan endale kallite inimeste pärast, ka siis kui otsene oht puudub, kardan et mind unustatakse, kardan et teen midagi valesti ja inimsed kes minust sõltuvad saavad viga. Tahan vastutust, kuid kardan seda omada.

Elu on lühike ning ootamatu, ma kardan elamiseks liiga palju, teate millal ma ei karda?
Siis, kui mul on sees rohkem alkoholi, kui selge mõistus kannatada suudab. Siis ma ei karda, vaid teeks kõike. Saan 18, ostan alkoholi ja ei karda, vähemalt mõnda aega.

Yes, it's in English

I can rest easily and say, that today was - nonproductive, uninteresting and nerve recking. We had a big assembly in our school hall and most of the high school including our teachers and friends were listening our poems and speeches. Uh, it's hard to explain, but I got a five and am proud of it, We have those so called "speech" classes, and as a final test we had to preform in front of a live audience. It was scary, i messed up big time, but since no one understood i guess it's OK.

Now, i have absolutely nothing to talk about, and since my grammar is bad, and my English marks suck, I'll write something stupid to amuse myself.

I love little pink umbrellas, they are my favorite. Once, when i went to the local supermarket, i found a little pink umbrella. He was siting all by himself on a pavement , just next to the garbage can. The poor umbrella was so alone.
Since i love umbrellas, especially pink ones, i picked the lonesome umbrella up and took him home with me. I washed him up and gave some soup, then quickly off he went between the flower-smelly sheets in my bed. After few hours of sleep, the pink umbrella climbed up rickety stairs way to the second floor, where i had been cleaning the closet. Teeny-weeny umbrella opened his mouth and with his childish voice he said "May i eat you please?"

"Idioot"

Mul on meie kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvast Dostojevski "Idioodi" 677 lehest loetud 132, siiamaani on raamat väga huvitav ning arvatavasti oleksin seda ka vabastahtest lugema asunud, kui mitte nüüd kohe, siis lähitulevikus. Dostojevski on tõesti oma kuulsuse ja nime vääriline, kui arvestada ta rasket elu ja haigust, ka teda vaevanud narkomaaniat ja harsartmängurlus tõbe siis tekib kerge imestus, kuidas, kust tuleb see aeg ja hakkamine see püsivus ja anne?

Usun et andega inimsetele ei loe sellised asjad nagu aeg ja püsivus, nad saavad selle miski ja lihtsalt asuvad tegutsema. See miski on kõigil erinev, kuid üks on kindel ta taba kui välk selgest taevast, just siis kui seda kõigevähem oodata. Ja niidab jalust, ta haarab inimsese endasse, pannes geeniuse unustama kõik mis toimub ta ümber. Haigused, mured, raha, võlad -kõike mis ei ole seotud selle miskiga, visiooniga.

Andega inimsed kaotavad pered, lähevad sugulastega riidu, nälgivad ning enamasti on nad ka haiged. Kas poleks parem, kui ei oleks annet? Kui kõik oleksid tuimad, kui ei oleks fantaasiat ja puuduksid ohutud lapsemeelsed mängud? Romaanis "Idioot" ülistab Mõškin lapsi, nad on puhtad andekad inimesed, kellele peaks rääkima vaid täit tõtt, sest tihti juhub, et nad oskavad suurepärast nõu anda. Absoluutselt kõik lapsed on andekad, sünnihetkel omatud anded lihtsalt hääbuvad ajajooksul asendudes uutega või muutudes tasaseks hõõguvaks söeks, mis küttepuude lisamisel uuesti suure leegiga süttib.

Mis ma nende tühise 132 lehekülje lugemisega olen omandanud on vaid killukese "Idioodis" peituvast salapärasest maailmast. Ometi olen pidanud juba kolm korda oma väärtushinnanguid muutma ja oma teadmisi maailma kohta parandama, Dostojevskis on midagi, milleni me tema lugejad eal ei küündi. Temas on see miski.

Zeppelin

Kell on kolm hommikul, kõik väiksed armsad 5-aastased tüdrukud magavad veel, kuid Ann on üleval. Ta on voodist üles tõusnud ning seisab nüüd akna ääres ning vaatab pingsalt tumedasse hommikutaevasse. Esmapilgul ei paista sealt midag, paar lindu lendasid üle kõrgepingetraatide ja mõni tähtki paistis.
Eemal aga, päris pilvede lähedal hakkas paistma üks suur õhupalli laadne lennumasin, kostis kõva müra ja Annil hakkas hirm. Kiiresti jooksis tüdruk ema juurde äratas ta ning käskis kiiresti akna juurde minna. Unine ema oli Anni peale pahane, miks laps ei maga, ent siiski läks aknale vaatama. Veidi eemal kõrgel taevalaotuse all paistsid viis suurt tsepeliini, mis kõik väikese Anni maja poole suundusid. Tüdruku ema langes nuttes põrandale, teda haaras surmahirm, väike armas ja vapper viie aastane tüdruk haaras oma ema õlgadest ja andis talle kerge kõrvakiilu.
Hallid pilved lähenesid kiirelt, veel paar minutit ja lendava esimesed pommid. Muidu nii vaikne linn, kumab mürskude tekitatud plahvatustest. Kõik alles magavad, keegi ei tea, et hommikul ei ole enam linna ega neid endeid. Ann käheb esikusse haarab seinalt vanaisa jahipüssi, võtab kummuti sahtlist paar kuuli ning jookseb tuppa tagasi. Armas väike viie aastane vaatab veel korra aknast välja, tule meri on muutunud ookeaniks, pole näha midagi peale tule ja suitsu, tüdruku silmadesse ilmuvad pisarad, kuid ei tohi taganeda kui laps, eriti nii armas ja vapper, on otsuse teinud.
Ta suunab püssitoru esmalt ema suunas, värisedes haarab ta püssi tugevamalt pihku ning tulistab, ema ei ole enam, see järel suundub ta ema tuppa, leiab hällist väikse imiku ja tulistab. Ka venda ei ole enam, kas nüüd on Anni kord? Hetk ja vaikus. Kõik on läbi, pommid ei plahvata enam, ainult vaikus ja uni. Ema ei nuta enam vaid naeratab rõõmsalt kõik paistab kui unes.

Viimane öö vabadust

60 aastane saapavabrikant ärkab öösel kõva ukse prõmmumise peale, ta riietub kiirelt ning avab uske.
Uksel seisavad NSV Liidu sõjaväepolkovnik ja naaber Ants. "Palun võtke oma asjad ja tulge kaasa!" sõnas polkovnik viletsas eesti keeles, "te olete määratud ümberasumisele, rong väljub poole tunni pärast."
60 aastane saapavabrikant mõistis mis on juhtumas, vanamees haaras kiirelt koikult vana kaheraudse ning küttis sõjaväelasele kuuli pähe.
"Kurat Toomas, mis oled sa hulluks läinud. Tal on terve polgutäis seltsimehi all ootamas, sul ei ole kuskile joosta!"
"Sina oledki see, kes vanasid inimesi Vene vägedele müüb? Ja mille eest, tühised 10 rubla!"
Vabrikant haaras nagist ülekuue ning kiirustas toast välja. Linn kihas pruunides punase embleemiga Vene maakaitseväe mundrites noortest tegevväelastest. Keset linnaplatsi seisis väike rühm inimesi, nutvaid lapsi koos oma vanematega ja noori emasid rinnalastega. Ümberasumisele saadetute hulgast leidis vabrikant ka oma kunagise ametivenna ning poliitiku Gustav Noode. Mees oli omal ajal venelastele palju pahandusi tekitanud ning nüüd ootas temagi oma kurba saatust, kas Siberisse või koonduslaagrisse?
60 aastane saapavabrikant ei jäänud ootama, et ka teda kinni haarataks, vaid jooksis kiirelt maja taga asuvasse Nõmme metsa. Eest leidis mees veel mõne nn metsamehe ning tundis häbi eesti rahva ees, oli ju tema see, kes kartis enda tuleviku pärast ja jooksis suures hirmus metsa.
Kogu selle saatusliku öö veetis vanamees metsas, hoides silmad lahti venelaste eest, ta ei maganud minutitki, vaid kirus naabri Antsu ja vandus, et ei unusta kunagi seda ööd, mil Eesti ei olnud enam vaba.

Gomenasai

Palun väga andeks armas blogi, st ei ole jällegi väga ammu kirjutanud:P
lafff !!!
Nii, ma kuulan muusikat ja ma istun arvuti klassis he väga rõveda klaviatuuri ees mida peab rõvedalt peksma et midagi kirjutada saaks-loe: rohkem kirjavigu kui tavaliselt:P
Tegime kodaniku päeva viktoriini, sain 50st 31 punkti, olles mingi 6. klassis:P
seega ei olnudki nii häbi:)

Asi on hull, nagu tõesti hull, nädalavahetus möödus lamades, et mis ma siis tegin? No, ma valutasin, kõik on sellest jutus juba tüdinud aga, jah selg oli tõsti jube valus, raamatut ka ei saanud selle tõttu lugeda valu võttis igasuguse tuju midagi produktiivset teha:P

Oh, sa karu türa homme on lugemiskontroll ja mul on raamat lõpuni lugemata!!!
Ja ma veel lubasin endale, et loen täna läbi, aga kurat, mis juhtus, raisk magama jäin, raamat kukkus käest ära ja järg läks ka meelest otsisin pooltundi kust lugeda, ja ei lednudki üles!!!!

(How to win a mans hart? Just say, that your name is Lola and u are ready to go all the way!)

Mu laud on prükkar, ausalt sealt ei leia midagi üles, ja kui ma ka peaksin ta mingi aeg ära koristama, siis osutub asjade leidmine veelgi raskemaks, sest koristades panem ma asjad sinna kus nad käivad(pole hiljem aimugi, kus miski asi tol koristusmaania hetkel käis) ning jah, hiljem ei leia ma lihtsalt mitte kui midagi üles!! Ok, ise koristan olen ise süüdi, a kui mu ema koristab, noh vahel hakkab laual olev sitt üle ajama ja terve tuba saab sellega kokku:P Siis tuleb ema, suur kilekott käes ning ajab kõik mis ta laual näeb sinna suurde kilekotti ja viskab prügikasti + ta ei tee teist nägugi, kui ma mõne päeva pärast oma matemaatika vihikut taga otsin:P OK, noh päris kooliasju ta siiski ära viskama ei hakka, aga kõik muu, pliiatsi, huulepulgad, paberid ning muu vajalik träni läheb mulla alla, hukkunute maale HädaKisa jõe veriste kallaste lõputusse tühimikku.


(How do u know that it is time to die? Your best friend offers u a razor!)

Miks ma lihtsalt magama ei lähe? Sest mulle meeldib inimesi tüüdata just siis kui nad seda kõigevähem ootavad, nt peldikus või siis kui nad tahavad magama minna või vaatavad Win Mediaplayerist hentaid.
Sest, millal veel inimesi häirida, kui mitte siis kui nad parasjagu onaneerimisega ametis on? Esiteks: nad nagu sitaks ehmatuvad, kui klapides midagi tilisema hakkab, siis Teiseks: kindalsti on kogu tuju rikutud, anime ehk siis hentai on muutunud saastaks, sest noh, sa ei saa ju seda enam vaadata kui kuskilt klappidest (tililititiltlill) kostab.
Kolmandaks: inimesed on siis tavaliselt hästi kurjad ning neid on lihtne veel rohkem närvi ajada:P Veel mingi hea aeg millal inimesi segada? ON ja kuidas veel, KT ajal matemaatikas, või eesti keeles, ajaloos ehk tundises, milles õpetajad su peale väga kurjalt vaatavad:P


Kuidas saada lahti sellisest nuhtulsest nagu liisi?
Julm ja selge tõde: ei saagi, ütle talle midagi sitasti, ta kül solvub aga unustab selle kolme minutiga, siiani on ta solvumise kestvuse ajaline rekord üks päev, a siis öelda talle ka tõesti väga halvasti, kellegi ülikalli poolt. Miks liisi siis lihtsalt ära ei sure? Liisi on ingel, ta ei ole päris tüdruk/ poiss vaid ingel, kel ei ole sugu, see tõttu käitub ta ka tüdrukute juures olekul väga imelikult. Kui keegi peaks tahtma tõestust liisi ingel olemises, siis palun, tal on tiivad kodus seina peal. Ingleid ei saa tappa ühegi inimestele teada oleva relvaga, seda suudavad teha ainult need, kes on ülipaganad või deemonid, kuid kuna liisi ün üks neljast peaingilst siis on vaja ikka väga kurja deemonit.

(How do u know that it is time to go to bed? Your eyes start to malfunction)

Nii, miks on see kirje nii pikaks veninud? Ma ei ole vist veel kunagi nii pikka kirjet lisanud, mul on juba päris uhke tunne:0) jah, huvitav, kas ma saan auhinna ka, kui nt mul siin alla 100 kirjavea on? Teh, vaevalt:P OH, jätkaks seda arutust mis mul muhviga mingi paar päeva tagasi oli.

Inimesed teevad kõike vaid enda heaks. On erinevaid moodusi muidugi, mõned tahavad raha, teised au ja kuulsust, kolmandaid rõõmustab vaid see tunne, mis neil head tehes tekib. Mulle meeldivad need inimesed, kes kuuluvad kolmandasse rühma, sest neil on kõigesuurem lootus, kunagi õnneliku südamega surra, teades et nad on teinud kõik selleks, et neil endal hea oleks, nii vaid teistele head tehes.
Inimene on loom, jah ta on imetaja, ta on kõige suurema isendite arvuga liik kõikidest kõigesööjatest imetajatest, meist teiselt kohal on rotid ja kolmandal puna-rebane.
Inimest võib pidada ka näriliseks, sest ka närilised tegutevad eelkõige enda huvides, kuid siiski kui vaadata laiemas perspektiivis siis mõtlevad kõik looma liigi isendid, organismid enda peale, luues enda eluks kõige sootsamad ja tänuväärsemad tingimused. Miks ei võiks siis inimene loota oma tegude eest tänu või heaolu tunnet, kui terve maakera just samamoodi tegutseb?
Siin kohal järeldus, inimsed kuuluvad vaieldamatul loomariiki, olles vaid evulutsiooni-redelil natikese kõrgemal astmel.



Siinkohal lõpeb minu peaaegu filosoofiline jura:P

(How to make a tissue tance? But a little buggie in it!=?)

Heippa

Hm, raamatud, miks ometi nii palju, ma upun ei ma ei taha enam, mitte ühtki raamatut näha-noh, kohustuslikku kirjandust vähemalt. Ei, tegelikult ka, 4 päeva 800 leheküle kohustulikku kirjandust, olen ise süüdi, viivitasin viimase hetkeni ja nüüdki selle asemel et lugeda pingsalt ja ülihoolega, istun hoopis internetis ja kirjutan blogi.

Tänane päev nii nagu paljud teised oli ülimalt produktiivne, üldse on muutunud see väljen üheks mu lemmikutest, mida muud öelda ühe argipäeva kohta? Oh, praegu on Mtv EU pealt üks ülimalt tobe saade, kus viis kutti üks teist piinavad. Piinamis meetoteid on erinevaid, nt peavad nad panema selga triiksärgi mis on üleni kõrvenõgeseid täis, veel on ullult asju mida normaalne inimene ei teeks, kuid neil on sihtmärk, iga sooritatud ülesande eest saavad tüübid £100.

Mida veel rääkida? Pidu? Pidu?
jah, 25 novembril on Tartus Stiinapidu:P kõik 12-15 aastased on oodatud, laske käia mine kohale sest seal on Bedwetters!!!!! Euroopa kuumim noorte band:P Soovitan!! Soojalt!!

Ärge siis mölisege, et kurat miks keegi mulle ei öelnud:P

Terve

Ok, arvuti oli mul pmst et nädal aega paranduses. Tegelikult oli katki kuvar, kaks aasat vana täitsa peldik. Ei ole midagi valusamat sellest, kui pead nädal aega ilma kalli arvutita lema, mitte et mul arvutis just palju teha oleks, ei, ei ole. Msn'is ma eriti ei chati-töötab niisama, irc on ka lahe vennike. Asi on teadmisest, et ta on mul olemas, et ma saan iga kell arvuti lihtsalt tööle pana ja siis seal oma 3-6 tundi istuda.

Nagu ma juba ütlesin siis, arvutil oli katki ekraan, kuus jubinat vahetati välja. Siis avastasime et tal on piraat Windows räääkisin isale, et pole hullu, et ega see häiri. ISa otsis ikka uue, Nüüd pean kõik kallid ja taga leinatud programmid uuesti installima.

Muidu on elu tavaline, kool, kodu, kool, vennad. Ah, avastasin,et peaks varsti juukseid värvima, hoolega trenni teha, ja siis muidugi kõvasti kaalus alla võtta, mul on häbi linnas nii ringi liikuda. + Mu rinnad on liiga väiksed, ausalt, ma kontrollisin järgi, nad peaksid vähemalt poole suuremad olema, kui nad suuremaks ei lähe(niuks) siis peab lihtsalt implantaatide kasuks otsustama.

Käisin laupäval kinos, Ok kõigil jube kiire film on kohe peal, 13.20 pidi hakkama. Noh jõuan siis teistest natikese varem kohale, lähen sisse vaatan, mis kell hakkab-nii igaksjuhuks kontrollin üle. Ja ennäe 15.25, kaks tundi varem olime kohal ja saime piletid, maksma pidime muidugi 60 kr rohkem. Oi kui kurjad nad olid, -hirm.

Kui me oleks õigeks ajaks läinud, poleks me arvatavasti piletit õigel ajal kätte saanud, kassajärjekord oli ülipikk, ulatas uksest välja.

Kool paneb näkku

ok, uus veerand on algamas ja paljud arvatavasti tahavad kooli minna, sest vaheaeg on lühike, kodunt minema ei pääse-ehk siis lühidalt IGAV.

Panen hommikul (minu jaoks, tegelikult oli kell juba pool kaks)arvuti tööle, et e-koolis käia ja tunniplaani vaadata. Ausalt mul jäi suu lahti kui seda rumalust mis mul tunniplaanist vastukajas vaatasin. Esmaspäevast kolmapäevani 9 tundi, millest enamus on sellised tunnid, mida lihtsalt ei saa nii palju korraga olla, kolmapäeva homikult kaks auku, nii ka reedel. + Kõige jubedam on see, et tunde on nüüd 9 ja 9-tund on laulukoori proov, kuhu ma tänu suurepärasele tunniplaanile enam minna ei saa:(


[pisar]


Käisin e-kooli foorumis, kus avastasin, et A klassil on veel suurem probbleem, neil hakkab 16.oo autokool, kuid osal klassil on tunniplaanijärgi ka 9 tund, just selle päeval, mil autokool toimuma peaks, muide autokooli registreerumine, käis kooli kaudu:P

Vat, nii on lood, kui lasta kõik arvutil ära teha, uuest kooliaastast paneb meil tunniplaani kokku arvuti, õpetajatel ja ka õpilastel ei ole midagi kobiseda. Mis sest et enamus õpilasi nüüd lihtsalt peavad osadest tundidest puuduma hakkama,et trenni või tööle jõuda.

Asi on kole ja jube lootusetu, [veel pisaraid].

tõsiselt, tegemis ei ole enam humanitaar gümnaasiumiga, vaid pigem naljaga, sest mul kes ma käin humanitaar harus, ei ole enam ühtegi humanitaar ainete õpetajat, kes oma ainet tõesti oskaks.

Fakk.

Go sclorksnars!

Mina, mitte nii külmal päeval, ent siiski jahedal.

 
Kui arvestada, et ma ei ole fotogeeniline, siis tuli see pilt päris kena:P
Ning kuna ma seda kellelegi näidata ei julge panen blogisse, sest seda loevad vaid need keda väga kalliks pean või siis võhivõõrad, kes kogemata sellele satuvad ja mind ei tunne.

Jep, pildi tegime täna ja blogisse satub ta ka täna. Ma ei tea, mis värvi see pilt tegelikult on, sest mu ekraani värvid on läbi ja näitavad kõike roosades toonides:P

I'm a selfish bastard, pity me please!!

Ma olen loll, mul ei ole mingit õigust öelda neid asju mida ma pidevalt suust välja ajan. Selle asemel, et end välja vabandada, peaksin hoopis end peksma ja sõimama.
Endiselt ei suuda, suud kinni hoida, roppus soppuse otsa, ütlen asju millest ise aru ei saa ja mis jube lahedad tunduvad.

Olen sitt, inimvare, ma vihkan teisi inimesi, rüvetan jumalasõna ja valetan klassikaaslastele. Olen eestlane, kuid ei oska eesti keelt, oma suure suu tõttu sain juba varakult hüüdnime "Kukku raadio".

Ja nüüd olles kirjutanud vaid paar lõiku, avastasin et olen jällegi ainult endast kirjutanud. KUI enesekeskne saab üks tobe vastik, tatine inimene olla? Maailmas on veel palju muud millest kirjutada, loodusest, mida inimesed iga päev hävitavad, muusikast, kultuurist, ajaloost. Kõik millest inimesed räägivad pöörleb vaid nende endi ümber.

Üks kõik mida inimene ei tee, kujutab see endast silmakirjalikkust. Hoides loodust, toites lapsi, ehitates kodusid on alati midagi sellist mis inimestele endile kasu toob, olgugi siis tühipaljas rahu tunne.

Avastus

Täna avastasin, et blogi on just selline koht kus võib vinguda.
Vingu kurat nii palju kui tahad, a väike blogi-ussike ei ütle mdagi sellist nagu, krt lõpeta juba, su vingumine tüütab.
niisis otsustasin, et seda ma ka teen vingun ikka sitaks nagu:)

Esiteks mu arvutiga on mingi kamm või on asi pigem netiühenduses, nimelt, miski ei jookse ja kui midgi ei tule, siis ei saa ju multikaid vaadata:(
Teiseks: Bleach. bleach rabu-rabu, nii super hea anime, aga ma tahan teda tihemini vaadtata, nii jubedalt tahaks juba teada mis järgmises osas juhtub, kuid eii-pean nädala lõpuni ootama8(
Kolmandaks: aeg-see junn saab li9htsalt nii iiresti otsa, enne kui märgatagi jõuan on kell juba 23 ja tahaks jubedalt magama minna. Kuid, kuna mul Inuyasha ootab ja lihtsalt ei suuda selleta olla näpistan natuke ööst ja vaatan teda siis. Just nagu Balzac, kes öösiti oma suur teoseid kirjutas-nii samuti tegi ka Kafka-päeval ametnik, öösel kirjanik. Nende suurepäraste kirjandus klassikutega, ing võrrelda ei anna, kui mu töö meetod on sama, magan üli vähe, muide see vähe magamine on tore, päeva läbi reibas:)
Tänaseks käik, mu armas blogi, homme jälle.

Aaa, peacful sunday

nagu olete juba nüüdseks märganud olen hakanud blogisse, millese tavaliselt jutte kirjutasin kirjutama enda elust ja sündmustest, mitte et asi nüüd selle pärast parem oleks, ei , mul on lihtsalt vaja midagi teha, sel ajal kui anime ära laeb:P
Ja see igaõhtune kirjutamine on suureks abiks -õpin natike paremini kirjutama.
Mu eesti keel on sitt, usun, et mul on suur võimalus eesti keele lõpukirjand 12-ndas klassis läbi kukkuda just nimelt kirjavigade pärast. 20 kirjaviga 3 leheküljel on mu jaoks kukepea.
Midagi muud oluslist vist ei olegi, elu on mul igav:P
hi-hi

uh, Reede

Kas olete kuulnud kellegist näitlejast ja suurest näiteõppejõust Tõnis Rätsepast?
Kui ja siis on tore kui ei, siis pole ka ullu, nimelt tegemist on minu uue retoorika õpetajaga.
Ta lubab meid hingama õpetada.

Millest veel rääkida?
Peas keerleb igasugu erinevaid mõtteid, kuid mul puuduvad sõnad nende väljendamiseks.
Tahaks öelda, et kõik on jama ja mind ei olegi olemas, et maailm on mõne jobudiku suur ja igav unenägu või arvuti mäng.
Või kui ahvida nüüd juba paariaasta vanust filmi Matrix, siis virtuaal maailm, mis hoiab meid õndsas teadmatuses.

Kuid nüüd asja juurde, Mida ma täna tegin?, Absoluutselt mitte kui midagi!
krt 6 tundi koolis, siis kodus, 20 lehekülge raamatut, et siis lõpuks avastada, et terve õhtupoolik on kadunud.
Mida teevad ülejäänud noored? Pidutsevad sõpradega kuskil majas, sünnipäeval, baaris.

Miks, miks ometi? Igav.

lootusetu

Kool on ju koht kus käiaks õppimas nn tarkust taga nõudmas.
Jah, see on tõsi, see väide kehti pea kõikide koolida kohta, kui minu oma välja arvata. Nii kui ka tavaliselt, jäi meil täna jälle 4 tundi ära, iga kord on muidugi erinev põhjendus-õpetaja on haige või on reisil.
Ma ei usu et paljudel oleks sellist inglise keele õpetajat, kes Soomes poodlemas käib?
Või ladina keele õpetajat, kes lihtsalt ühel heal päeval, tundi ei ilmu, muidugi on ta järgmiseks korraks end kooli tagasi lohistanud.

Vahest on tõesti tore, kui tunnid ära jäävad aga, kui seda tõesti igapäev juhtub, kipub asi juba tüütuks muutuma.

Nüüd veidi tõsisemast küljest. Rääkisin isaga, küsisin, mis ta arvab, sellest rebaste peost, kuhu ta ei mind ega mu õde eriti lasta ei luba- Isa: no ütleme nii, et peaaaegu juba võib, mis võrdub tema puhul juba ja'ga:P
Nüüd jääb vaid loota, et ma vahepeal mingit sitta kokku ei keera.
Pilt alguses on pärit mu lemmiks Shounen ai/yaoi(võib mõlema alla kuuluda) animest- Haru wo Daiteita

Tere jälle üle pika aja.

Ühesõnaga asi on siis nii, et ...
esmaspäeval on etteütlus eesti keeles, mina ullike lootusest, et jah 11 klassi, gümnaasium, kool varsti läbi, ei pea enam selliste piinavatae üritustega silmitsi olema, aga näe võta näpust.
Ja saitegi teada- mu suurimaks hirmuks on ettteütlused, teise koha saavad koerad, kellel on kombeks mu jalga karata ja siis hiljem lihtsalt mõne pehmema ja magusama kohapealt hampsata. Ongi kõik-oot ah jaa, üks veel- üksindus. Samas usun. et ei ole üthki inimest, kes ei kardaks üksindust-ma ei pea silmas üksi kodus olemaist või üksi linnast koju minemist, vaid täielikku üksindust, see sööb inimesel hinge seest

Tulemast on retsimine ja selle järgneb muidugi piduuuu!!!
Igaksjuhuks, kui keegi veel ei tea. Siis, ma kavatsen see aasta kohal olla, maksku mis maksab Ei saa ju aasta suurimast kooli üritusest eemal olla või mis:P


Suur suu nagu mul on, teeb ta alati pahandust. Lubasin Punase jänku kuskilt välja võluda, aga eiii, seda juba ei juhtu, tuleb välja et üheski Tallinna poes ei ole PUnast jänkut, nagu mida fuck'i-kuidas nii saab.

Eesti kaubandus liitu kuuluvad inimesed-tahavad meile pidevalt taha keerata-väites, et keegi ju ei osta punast jänkut-a siin ma olen ja täitsa punase jänkuta- nüüd küsinKUS ON MU PUNANE JÄNKU???


Peace Out!:P

Mu blogi ei loe ju nii kui nii keegi, ja jutu kirjutamine on mõtetu.

Little less sunshine.

Olgu, selle jutukesega on nagu on, asi on siis nii, ma ei ole suuteline midagi lõpetama, jah, kurb tõesti.

Kolmapäev, viies tund, ajalugu, kõigil lootusrikkad ilmed peas-vahest annab õpetaja täna tööd kätte?
Oi, seda ikka ei juhtu, meiega, mitte kunagi, ei, see on lihtsalt võimatu.

vahepala

Olgu, aega on läinud ja tunnen, et mu sõbrad on must kaugele jäänud.
nende elus toimub asju millest mul aimugi ei ole, asju mis võiksid olemata olla.
Ah, persse, persse kõik, las teevad, mis tahavad ega ma nende vanaema ei ole, ma ei pea igal öösel nende pärast silmi peast nutma.
Kurask, olen jube vihane, 17 aastase noore elu ei saa nii perses olla, et vanemate juurest minema peaks jooksma, noorust ja lapsepõlve peaks nautima nii kaua, kui võimalik, sest ega ta enam tagasi ei tule.

Üksik laps istub liival,
ei ole ema-isa tal,
elab halastaja ingli tiival,
lapse tulevik on hall.

Väikse libliklinnu lend,
nii õrn lootusetu,
kadunud mu pisivend,
imik, kaitsetu.

End ehib printsess ketiga,
lossis hea olla, pehmed padjad.
ent siiski tunneb end marionetina,
printsess, kel ümber niidid sajad.





Lõpus siis üks ebaõnnestunud luulekäkerdis.

Neli Ratsanikku(VII)

"Oih, ma ei märganudki, kas tund on tõesti nii hiline?"
"Jah, vanamees, me saadame sind su tuppa ning homme koidikul, toome sind uuesti siia, et sa juttu edasi räägiksid" sõnas Smelticks
"Ah, mis tuppa , see ei ole tuba, vaid vangikong, kuid ühest heast kosutavast unest ma ära ei ütleks, ma lasen teid, te võite mind vangituppa saata", lausus vanamees.
"Härra Smelticks, kas kutsun poisid talle järele?"
"Ei Charles, ma viin ta ise ära, peab ju jälgima, et ta minema ei jookseks.
Lähme!"
(Härra Smeltick haaras vanamehel õlast ja juhatas ta ruumist välja.)
"Ai sa raisk on ikka huvitav tüüp, kuidas ta teab sellist jutustust rääkida, kõik see toimus ju 5 sajandit tagasi" arutas Charles valjult.


"Härra Smelticks, nii teid ju kutsutakse?
Rääkige, kas olete juba kuulnud seda mida kuulda loodate? Või tahate lihtsalt, et üks vanapapi teile unejuttu räägiks?"

"Hm, te olete jultunud, te ei tohi kõrgema riigiametnikuga nii rääkida, aga ei, ma ei ole soovitud veel kuulnud. Mistõttu soovin teile nüüd head und ja loodan, et hommikul ärgates, palju puhanum olete."

(Veel viis minutit ja Härra Smelticks, oli juba Charles'i juures tagasi)

"Charly, mis sa ta loost arvad, kas tasub kuulata, sest kui sellest tõekübemet ei ole, raiskame lihtsalt aega ja see on asi, mida meil ei ole."
"Eks ta üks utoopiline jutt ole ja paar päeva tagasi ei oleks ma teda tõesti uskunud, kuid viimaste sündmuste põhjal on tema ja ta jutt meile ainus lootus."
(seda lausunud lahkuvad ametnikud ruumist ning kustutavad tule)


Hommik

Neli Ratsaniku(VI osa)

"See oli liiga lihtne, siin peab olema mingi konks, mida me kohe ei märganud," lausus Elenor.
Teised vaatasid talle tõsise näoga otsa ja noogutasid, ka nemad kahtlustasid midagi.
Kuid siiski, teadmine, et Nälga ja Katku ei ole enam tegi neile suurt heameelt, selle tähistamiseks korraldati suured pidustused, süüa kül ei olnud, kuid selle eest oli suurtes kogustes alkoholi, pidu oli nii hoos, et kestis terve nädala. Lõbustuste käigus kipusid inimesed unustama, et oht ei ole veel sugugi möödas.

Surm leidis oma noorema venna Sõja lehtlast, tegemist oli väikese verandaga, mille seintel ripusid surnud roniroosid ja metsviinamarjad, ta nuttis.
Esimestkorda oma pika elu jooksul nägi Surm pisaraid, ta teadis, pisarate tehnilist nimetust ka nende funktsiooni ja vajalikkust, aga ei mõistnud, miks Sõda just praegu, sel hetkel pisaraid eritab.
"Vend, miks su põskedel on pisarad? Kas Tuul on liiga vali, ma võin käskida tal vaiksem olla või on probleem su silmades?"
"Miks ma nutan, sa küsid, kuidas sa ei tea, me vennad on surnud, neid ei ole enam! Vastikud inimesed tapsid nad. Ma ei kannata seda valu! Tahaksin nad kõik hävitada!"

Seda öelnud tormas Sõda lehtlast ülikiirete sammudega minema, ta oli jõudnud otsusele.
Terve tee inim-maailma korrutas ta iseendale"Ratsanike surmade eest makstakse kätte, vennad ma ei jäta seda nii!"

Neli Ratsaniku(V osa)

Pärast paaritunnist rännakud silmasid nad vendi nende tavalises õhtuses tegevuses.
Kõik said kohe aru kellega tegemist, vaid paariminutiga oli kõik läbi, Nälg ja Katk ei olnud just osavad sõdalased.
Täpsemalt vaadates on Kaks Neljast vaid poisikesed, nad ei paista vanemad, kui kolmteist.
"Kas sa tunned sama, mis mina? Nad on ohus, me peame neile appi minema!"
"Vennas Sõda, sa oled liialt rahutu, meil ei ole neid vaja, saame ka ise hakkama."
"Aga me oleme siiski üks veri, palun, kas ma ei võiks neid sealt lihtsalt ära tuua?"
Surm lahkus ruumist, tal puudus kaastunne ja hoolivus, olgugi, et antud juhul olid hädas ta enda vennad. Ei, Surm hoidub sellistest asjadest nagu seda on sõprus ja armastus, ta ei pea selliseid tundeid vajalikuks. Surm ei tundnud ka viha ega põlgust, ta oli tuim ja tundetu, täites talle antud käsku sõna-sõnalt.
Nii Juhtuski, et Nälg ja Katk pandi ahelatesse ja viidi sügavasse metsa, kus nad lõpuks hukati, kõige hirmsamal kujuteldaval moel. Vendadelt eemaldati nahk, see see riputati lähedal olevate puude okstele raisakotkastele nokimiseks, alles jäänud verised valulised kehad puistati üle soolaga ja pandi seejärel põlema.
Kõik see julmus oli osa rituaalist, mille abil oli võimalik Surmaratsanikest tõeliselt vabaneda.

Neli Ratsanikku(IV osa)

Koosolek kestis viis päeva, lõpuks koostati tugevaimatest sõduritest, võlurites ja rajaleidjatest Sõpruskond, mis pidi Ratsanikud hävitama ning Maa hukust päästma.
Neid oli neli, haletsusväärne arv, kuid tegu oli tõesti parimatest parimatega.
Kuuekümne võluri hulgast valiti välja Herjanidir, vaatamata oma noorele eale, omas ta kõigist teistest märkimis väärselt suuremat jõudu ja oskusi, ta pilk süütas tohutuid tulekahjusid, käe liigutusega tõsis ta maast terveid metsi ning tulest vee loomine oli talle lapsemäng.
350 vapraima sõduri ning tugevaima mehe hulgast sobis Sõpruskonda Elenor.
"Nii, kui tee nüüd arvate, et, mida üks tühipaljas naine ikka teha suudab, eksite te rängalt." sõnas vanamees kindlalt nähes Charles'i irvet.
Elenor oli Kolme Hiiglase kauge järeltulija, räägiti, et ta jõud ületab Kolme Hiiglase jõu ka siis, kui nad selle ühendaksid. Elenor oli daamilikuse ja uskumatu jõu suurepärane ühendus.
1200 Rajaleidja hulgast ei tahetud kedagi, rajaleidja rolli võttis kuningas endale ehkki teda üritati igal võimalusel ümber rääkida jäi ta enesele kindlaks, õige Pealik, teeb kõik oma rahva heaks, see tähendab, et on valmis ta nimel surema. Hõimude juhid pidid tõdema, et kuningal on õigus, kindel oli ka, et temast paremat Rajaleidjat siin ei leidu.
Kolm neljast on teada. Neljas, kõige tätsaim tervest salgast ei olnud inimene, ta oli iidsest kentauride soost-pooleldi mees,pooleldi hobune, ta nimi oli Valentis, ta vihkas seda nime ning lasi end Arminäoks kutsuda.

Samal ajal kui juhid koosolekut pidasid laastasid vennad Maad edasi.
Neil oli 10 päeva aega ennem kui Sõda ja Surm kohale jõuavad ning see sobis suure päraselt.
Homikuti tegid Nälg ja Katk kõvasti tööd, hävitades kõik, mis ette jäi,
õhtul aga veedsid nad aega järvekaldal kirglikult suudeldes.
"Jah, see võib tunduda imelikult aga nii see on, need kaks venda said omavahel imehästi läbi ning nagu paistab lausa liiga hästi" irvitas vanamees.

Enne, kui Sõpruskond sai liikvele asuda tuli koguda kokku vähim toidukraam, teritada teravaimad relvad ja treenida parimad ratsud.
Kolm päeva ja nad asusid Ratsanikke otsima.
See ei olnud just raske, tuli vaid järgida purustuste rada.

Neli Ratsanikku(III osa)

"Vabandust vanamees, aga nii utoopilist jutustust ei ole ma ennem kuulnud, te ei saa ju ometi tõsimeeli väita, et see lugu tõesti juhtunud on,"küsis Charles suurte kahtlustega.
"Noormees, ma räägin teile seda, sest te palusite minult ning kui te ei usu, siis ei ole ka minul õigust teid ümber veenda! Kuid nüüd lase mul rahus edasi jutustada."
"Ah, nii kuhu ma jäingi... Selge ...

Sel ajal, kui kaks venda neljast suplesid ja kõhtu kinnitasid. Peeti sügaval metsas hõimupealike koosolek, nimelt ettekuulutus, mis eelnevalt kuninglikus raamatukogus tolmu kogus, leidis lõpuks tee kuninga kätte.
Kuningas, keda tegelikult vaid pealikuks kutsuti oli ennustusest eelnevalt kuulnud ning lasi teenritel ta üles otsida, pärast päevade pikust otsimist leiti vajalik pärgamendi rull siiski üles.
Aasta sadade pikkuse ajajooksul riiulil lebanud ettekuulutus oli tugevalt räsitud ning suured osad sellest loetamatud, õnneks sai ettekuulutuse tähtsaima osa siiski tõlgitud.

Kohe kui kuningas oli ettekuulutuse läbi lugenud, ratustas ta metsa, kutsus kokku tähtsaimad hõimupealikud ületerve maa ning palvetas suure hirmuga Kolme Hiiglase kuju juures.

"Aga nüüd vabandage, ma pean paar piibu mahvi tegema ning kapa täie õlut jooma, sest suu kuivab hirmsasti "
"Kuhugile sa ei lähe vanamees, Charles, too mehele juua! Ja tubakat ta piibu jaoks!"
"Jah, härra Smelticks", lausus Charles ülima alndlikusega.
Viie minuti pärast oli ta tagasi, kaasas suur kapp õlut ja kotitäis tubakat. Vanamees rõõmustas, jõi kogu õlu ning suitsetas mõnuga.

"Nii nüüd, kus ma olen saanud end kostitada olen ma valmis edasi rääkima."

Koosolek oli täies hoos, vaieldi, sõimati ja peksti, kuid midagi erilist ei saavutatud, kuningas teadis, et peab kohe midagi ette võtma.
"Vaikust! Kas te olete unustanud, milline oli elu enne seda kohutavat tragöödiat!
Ma ei suuda uskuda, et ühtsustunne on nii kerge kaduma, säilitage nüüd vaid paariks hetkeks rahu!"