18

Tere mina olen Liisi Sarapuu ja ma olen 18 aastane. Täna sain täisealiseks. Ma ei tunne end teisiti, olen ikka sama sugune nagu ennem. Ainutl et, nüüd on mu vanaema nõuks võtnud mind austriasse saata. Muidugi tuleb taise koos mu tädi ja teise tädiga kaasa, sest mina olen rohkem nagu tõlgiks. Nuh see on kooli ajal kui täpsemalt öelda siis mais, oma nädalajagu. Asi ei ole veel kõige kindlam aga nad on päris aktsioonis.

Mul on valimis õigus, ma võin osta alkoholi ja tubakat ning mind peab võtma kui täiskasvanut. Ent ometi ei tunne ma end nii, eh, mida teha?

Jube

Ma ei tohi hingata, iga hingetõbega läbib mind valu, ei mitte vaimne vaid füüsiline, mu rinnakorv ei taha tõusta, see on valus. Hingan vähe korraga, siis ei ole, kui haigutamine ja laulmine on ülimalt piina tekitav.


Mul on varsti pidu, yes, kõik on tore ja asi edeneb hästi. Kõik võiksid muidugi kohale tulla, keda kutsun sest appi, kui keegi tulemata jätab, see oleks lihtsalt valus. Nii harva kui ma pidusid pean võiksid ikka kõik kohale ilmuda.


Life sucks, let's eat jam.


Kolmapäeval lähen olümpiaadile, oi, geograafia, peaks vb paar raamatut läbi lugema, saaks targemaks, vb isegi veidi punkte:P St eelimsel aastal oli kül päris häbi:)


Eat your daily vedgetables cus' otherwise you'll die.


Referaat ei edene, kohe ei tahagi seda teha, nii vastikut teemat ei ole ma ennem leidnud, kust ta kurat need võttis. Ei, ma ei taha ja ei tee ja ei viitsi.


(tegelikult, lõpuks saab kõik ikka tehtud)


olen jällegi terve persetäie mõtetut jura siia kirjutanud. Huvitav millega võrdub üks persetäis jura, liitri piimaga? Vat see oleks tore, ses mõttes et pagan piim on hea:P


Razors are your friends, they cut, but they are the only true friend you have.


Kuidas veel vaeste inimeste ajusid rikkuda? Arvan, et see leht aitab:)
http://ggw.uruchai.net/
Mina, enam ei oska, päriselt arvan et olen selleks juba piisavalt teinud.

Armas

Oi, ei ole jälle ammu kirjutanud.
Viimasel ajal on pea nii paks olnud, koolis on palju tegemist ja üldse on tülpind olemine.
Päev päeva järel on jube venimine, aeg ei liigu. Ka praegu on mul raske mõelda mida kirjutada, näpud ei taha klahvidele vajutada ning pastapliiats ei vea paberile sõnu. Viimasel ajal ootavad kõik minult ja ka teistelt mu klaaasikaaslastelt loomingulist tööd, ajaloo õpetaja tahab, et me temaga tunnist arutaksime, matemaatika õpetaja tahab et taga koos logaritm võrratusi lahendaksime, retoorika õpetaja ootab meilt isamaa teemalisi kõnesid ja kirjanduse õpetajaga kirjutasime kirjandit. Seda kõike on ühe nädala jaoks liiga palju.
Mu sõbranna jäi täiega suitsetamisega vahele, algul õele ja pärast isale, emale ei julge eriti rääkida, kuid ta arvab, et seda peab kindlasti võimalikult ruttu tegema. Kujutan ette, mida ta ema selle peale teeb või ütleb.
Käisime klassiga Pärnus teatris, hästi tore üritus oli, saime veidike vaba aega ja käisime rannas. Oh, seal oli libe, nii pagana libe et kukkusin ja sain sinika põlvele ja pepu peale ka:)
Asi kisub halvemuse poole, nüüd on mõtted juba täitsa otsas, ei ole ühtegi lõnga millest haarata ja niisama müttamine on lihtsalt tobe. Nurisema ei hakka, sest see pidi nõme olema.