"See oli liiga lihtne, siin peab olema mingi konks, mida me kohe ei märganud," lausus Elenor.
Teised vaatasid talle tõsise näoga otsa ja noogutasid, ka nemad kahtlustasid midagi.
Kuid siiski, teadmine, et Nälga ja Katku ei ole enam tegi neile suurt heameelt, selle tähistamiseks korraldati suured pidustused, süüa kül ei olnud, kuid selle eest oli suurtes kogustes alkoholi, pidu oli nii hoos, et kestis terve nädala. Lõbustuste käigus kipusid inimesed unustama, et oht ei ole veel sugugi möödas.
Surm leidis oma noorema venna Sõja lehtlast, tegemist oli väikese verandaga, mille seintel ripusid surnud roniroosid ja metsviinamarjad, ta nuttis.
Esimestkorda oma pika elu jooksul nägi Surm pisaraid, ta teadis, pisarate tehnilist nimetust ka nende funktsiooni ja vajalikkust, aga ei mõistnud, miks Sõda just praegu, sel hetkel pisaraid eritab.
"Vend, miks su põskedel on pisarad? Kas Tuul on liiga vali, ma võin käskida tal vaiksem olla või on probleem su silmades?"
"Miks ma nutan, sa küsid, kuidas sa ei tea, me vennad on surnud, neid ei ole enam! Vastikud inimesed tapsid nad. Ma ei kannata seda valu! Tahaksin nad kõik hävitada!"
Seda öelnud tormas Sõda lehtlast ülikiirete sammudega minema, ta oli jõudnud otsusele.
Terve tee inim-maailma korrutas ta iseendale"Ratsanike surmade eest makstakse kätte, vennad ma ei jäta seda nii!"
