Neli Ratsaniku(V osa)

Pärast paaritunnist rännakud silmasid nad vendi nende tavalises õhtuses tegevuses.
Kõik said kohe aru kellega tegemist, vaid paariminutiga oli kõik läbi, Nälg ja Katk ei olnud just osavad sõdalased.
Täpsemalt vaadates on Kaks Neljast vaid poisikesed, nad ei paista vanemad, kui kolmteist.
"Kas sa tunned sama, mis mina? Nad on ohus, me peame neile appi minema!"
"Vennas Sõda, sa oled liialt rahutu, meil ei ole neid vaja, saame ka ise hakkama."
"Aga me oleme siiski üks veri, palun, kas ma ei võiks neid sealt lihtsalt ära tuua?"
Surm lahkus ruumist, tal puudus kaastunne ja hoolivus, olgugi, et antud juhul olid hädas ta enda vennad. Ei, Surm hoidub sellistest asjadest nagu seda on sõprus ja armastus, ta ei pea selliseid tundeid vajalikuks. Surm ei tundnud ka viha ega põlgust, ta oli tuim ja tundetu, täites talle antud käsku sõna-sõnalt.
Nii Juhtuski, et Nälg ja Katk pandi ahelatesse ja viidi sügavasse metsa, kus nad lõpuks hukati, kõige hirmsamal kujuteldaval moel. Vendadelt eemaldati nahk, see see riputati lähedal olevate puude okstele raisakotkastele nokimiseks, alles jäänud verised valulised kehad puistati üle soolaga ja pandi seejärel põlema.
Kõik see julmus oli osa rituaalist, mille abil oli võimalik Surmaratsanikest tõeliselt vabaneda.

Neli Ratsanikku(IV osa)

Koosolek kestis viis päeva, lõpuks koostati tugevaimatest sõduritest, võlurites ja rajaleidjatest Sõpruskond, mis pidi Ratsanikud hävitama ning Maa hukust päästma.
Neid oli neli, haletsusväärne arv, kuid tegu oli tõesti parimatest parimatega.
Kuuekümne võluri hulgast valiti välja Herjanidir, vaatamata oma noorele eale, omas ta kõigist teistest märkimis väärselt suuremat jõudu ja oskusi, ta pilk süütas tohutuid tulekahjusid, käe liigutusega tõsis ta maast terveid metsi ning tulest vee loomine oli talle lapsemäng.
350 vapraima sõduri ning tugevaima mehe hulgast sobis Sõpruskonda Elenor.
"Nii, kui tee nüüd arvate, et, mida üks tühipaljas naine ikka teha suudab, eksite te rängalt." sõnas vanamees kindlalt nähes Charles'i irvet.
Elenor oli Kolme Hiiglase kauge järeltulija, räägiti, et ta jõud ületab Kolme Hiiglase jõu ka siis, kui nad selle ühendaksid. Elenor oli daamilikuse ja uskumatu jõu suurepärane ühendus.
1200 Rajaleidja hulgast ei tahetud kedagi, rajaleidja rolli võttis kuningas endale ehkki teda üritati igal võimalusel ümber rääkida jäi ta enesele kindlaks, õige Pealik, teeb kõik oma rahva heaks, see tähendab, et on valmis ta nimel surema. Hõimude juhid pidid tõdema, et kuningal on õigus, kindel oli ka, et temast paremat Rajaleidjat siin ei leidu.
Kolm neljast on teada. Neljas, kõige tätsaim tervest salgast ei olnud inimene, ta oli iidsest kentauride soost-pooleldi mees,pooleldi hobune, ta nimi oli Valentis, ta vihkas seda nime ning lasi end Arminäoks kutsuda.

Samal ajal kui juhid koosolekut pidasid laastasid vennad Maad edasi.
Neil oli 10 päeva aega ennem kui Sõda ja Surm kohale jõuavad ning see sobis suure päraselt.
Homikuti tegid Nälg ja Katk kõvasti tööd, hävitades kõik, mis ette jäi,
õhtul aga veedsid nad aega järvekaldal kirglikult suudeldes.
"Jah, see võib tunduda imelikult aga nii see on, need kaks venda said omavahel imehästi läbi ning nagu paistab lausa liiga hästi" irvitas vanamees.

Enne, kui Sõpruskond sai liikvele asuda tuli koguda kokku vähim toidukraam, teritada teravaimad relvad ja treenida parimad ratsud.
Kolm päeva ja nad asusid Ratsanikke otsima.
See ei olnud just raske, tuli vaid järgida purustuste rada.

Neli Ratsanikku(III osa)

"Vabandust vanamees, aga nii utoopilist jutustust ei ole ma ennem kuulnud, te ei saa ju ometi tõsimeeli väita, et see lugu tõesti juhtunud on,"küsis Charles suurte kahtlustega.
"Noormees, ma räägin teile seda, sest te palusite minult ning kui te ei usu, siis ei ole ka minul õigust teid ümber veenda! Kuid nüüd lase mul rahus edasi jutustada."
"Ah, nii kuhu ma jäingi... Selge ...

Sel ajal, kui kaks venda neljast suplesid ja kõhtu kinnitasid. Peeti sügaval metsas hõimupealike koosolek, nimelt ettekuulutus, mis eelnevalt kuninglikus raamatukogus tolmu kogus, leidis lõpuks tee kuninga kätte.
Kuningas, keda tegelikult vaid pealikuks kutsuti oli ennustusest eelnevalt kuulnud ning lasi teenritel ta üles otsida, pärast päevade pikust otsimist leiti vajalik pärgamendi rull siiski üles.
Aasta sadade pikkuse ajajooksul riiulil lebanud ettekuulutus oli tugevalt räsitud ning suured osad sellest loetamatud, õnneks sai ettekuulutuse tähtsaima osa siiski tõlgitud.

Kohe kui kuningas oli ettekuulutuse läbi lugenud, ratustas ta metsa, kutsus kokku tähtsaimad hõimupealikud ületerve maa ning palvetas suure hirmuga Kolme Hiiglase kuju juures.

"Aga nüüd vabandage, ma pean paar piibu mahvi tegema ning kapa täie õlut jooma, sest suu kuivab hirmsasti "
"Kuhugile sa ei lähe vanamees, Charles, too mehele juua! Ja tubakat ta piibu jaoks!"
"Jah, härra Smelticks", lausus Charles ülima alndlikusega.
Viie minuti pärast oli ta tagasi, kaasas suur kapp õlut ja kotitäis tubakat. Vanamees rõõmustas, jõi kogu õlu ning suitsetas mõnuga.

"Nii nüüd, kus ma olen saanud end kostitada olen ma valmis edasi rääkima."

Koosolek oli täies hoos, vaieldi, sõimati ja peksti, kuid midagi erilist ei saavutatud, kuningas teadis, et peab kohe midagi ette võtma.
"Vaikust! Kas te olete unustanud, milline oli elu enne seda kohutavat tragöödiat!
Ma ei suuda uskuda, et ühtsustunne on nii kerge kaduma, säilitage nüüd vaid paariks hetkeks rahu!"

Neli Ratsanikku(teine osa)

Ühe ööga hävitas ta terve maa söögivarud.
Järgnevate päevade jooksul oli hukkunuid palju, kui Katk 5-dal päeval kohale jõudis oli hukunute arv juba kohutav. Suremine ei tulenenud just näljast, vaid pigem teadmisest, et süüa ei ole ega hakka ka kunagi olema.
Varguste ja tapmiste hulk suurenes tohutult, rahvas oli oma ühtsust kaotamas, suured liidud lagunesid ning inimesed olid meeleheites.

"Vennas lepime kokku, et järgmine kord olen mina see, kes esimesena Maa peale ratsutama tuleb," sõnas Katk veidi pettunult.
"Ei lähe läbi ehkki järgmist korda ei tule, sa vaata, vaid seda rahvast nad on hirmunud, eksinud ning oma üksmeelt kaotamas, piisab vaid ühest korrast," naljatas Nälg ning tegi veel ühe tiiru ümber rukipõllu nii kui hobuse kabjad maapinda puudutasid, kadusid rohelus-vili kuivas ning lõpuks kadus, paari üksiku minutiga oli enne nii ilusast ja saagirikkast põllust alles veel, vaid paar üksikut viljapead.

"See on alati niimoodi ja igakord on mul igav, sest sina kui esimene ratsanik saad kogu lõbu endale, mina pean neid üksikuid ellujäänuid nakamatama, see on ka üheks põhjuseks, miks ma varem tulin.
"Oi kulla vennake," Nälg jalutab Katku juurde ning suudleb teda sügavalt huultele", mida ma teha saan, siinne rahavas on teist sugune, nad ei nälgi rahus selle asemel nad tapavad, röövivad ja jooksevad rahutult mooda linnu ringi, lootuses, et kuskil on veel paar pala suhu pista."

Vennad lähevad nõlva taga asuva jõe äärde, võtavad päikest ja suplevad kergelt jahedas vees.
Katk küürib end hoolega, peseb pead ja kõrvu, selga ja varbaid, nakatades terve jõe surmavasse viirusesse.
Pärast suplust vabastavad nad rakmeist oma ratsud.
Nälja hobune on süsimust, kehal meenutab araabia hobust, kuid ta turjakõrgus on nähtaval üle 2meetri. Ta nimi on Nox, sest ta on sünge kui öö, kui mitte arvasteda ta rubiin punaseid silmi ning hõbedast lakka ja saba.

Katk ratsutas hiiglaslikul hundil, ta oli valge kui lumi, teravate küüniste ja safiiri karva siniste silmadega , tegu oli imepärase loomaga.
Teda kutsuti Poenaks, sest ta suurmikas oskuseks oli just nimelt piina valmistamine, Poena ei olnud osav mitte ainult füüsilise vaid ka vaimse piina valmistamises.

Vahepala/Uus aasta

Olete kuulnud vanast heast kobest vanna aasta õhtul tina valada ja siis hiljem saadud tinatükikeste pealt ennustada?
Me teeme seda iga aasta, seekord sain
Linnu(noh nii väideti)-mis tähendab, saan kuulda varsti uudist
Ja siis midagi kinga või sussi laadset, mis tähendab et peaksin olema umbusklikum uute tutavate suhtes.

Ei tea kas neis ka tõde leidub.