Zeppelin

Kell on kolm hommikul, kõik väiksed armsad 5-aastased tüdrukud magavad veel, kuid Ann on üleval. Ta on voodist üles tõusnud ning seisab nüüd akna ääres ning vaatab pingsalt tumedasse hommikutaevasse. Esmapilgul ei paista sealt midag, paar lindu lendasid üle kõrgepingetraatide ja mõni tähtki paistis.
Eemal aga, päris pilvede lähedal hakkas paistma üks suur õhupalli laadne lennumasin, kostis kõva müra ja Annil hakkas hirm. Kiiresti jooksis tüdruk ema juurde äratas ta ning käskis kiiresti akna juurde minna. Unine ema oli Anni peale pahane, miks laps ei maga, ent siiski läks aknale vaatama. Veidi eemal kõrgel taevalaotuse all paistsid viis suurt tsepeliini, mis kõik väikese Anni maja poole suundusid. Tüdruku ema langes nuttes põrandale, teda haaras surmahirm, väike armas ja vapper viie aastane tüdruk haaras oma ema õlgadest ja andis talle kerge kõrvakiilu.
Hallid pilved lähenesid kiirelt, veel paar minutit ja lendava esimesed pommid. Muidu nii vaikne linn, kumab mürskude tekitatud plahvatustest. Kõik alles magavad, keegi ei tea, et hommikul ei ole enam linna ega neid endeid. Ann käheb esikusse haarab seinalt vanaisa jahipüssi, võtab kummuti sahtlist paar kuuli ning jookseb tuppa tagasi. Armas väike viie aastane vaatab veel korra aknast välja, tule meri on muutunud ookeaniks, pole näha midagi peale tule ja suitsu, tüdruku silmadesse ilmuvad pisarad, kuid ei tohi taganeda kui laps, eriti nii armas ja vapper, on otsuse teinud.
Ta suunab püssitoru esmalt ema suunas, värisedes haarab ta püssi tugevamalt pihku ning tulistab, ema ei ole enam, see järel suundub ta ema tuppa, leiab hällist väikse imiku ja tulistab. Ka venda ei ole enam, kas nüüd on Anni kord? Hetk ja vaikus. Kõik on läbi, pommid ei plahvata enam, ainult vaikus ja uni. Ema ei nuta enam vaid naeratab rõõmsalt kõik paistab kui unes.

Viimane öö vabadust

60 aastane saapavabrikant ärkab öösel kõva ukse prõmmumise peale, ta riietub kiirelt ning avab uske.
Uksel seisavad NSV Liidu sõjaväepolkovnik ja naaber Ants. "Palun võtke oma asjad ja tulge kaasa!" sõnas polkovnik viletsas eesti keeles, "te olete määratud ümberasumisele, rong väljub poole tunni pärast."
60 aastane saapavabrikant mõistis mis on juhtumas, vanamees haaras kiirelt koikult vana kaheraudse ning küttis sõjaväelasele kuuli pähe.
"Kurat Toomas, mis oled sa hulluks läinud. Tal on terve polgutäis seltsimehi all ootamas, sul ei ole kuskile joosta!"
"Sina oledki see, kes vanasid inimesi Vene vägedele müüb? Ja mille eest, tühised 10 rubla!"
Vabrikant haaras nagist ülekuue ning kiirustas toast välja. Linn kihas pruunides punase embleemiga Vene maakaitseväe mundrites noortest tegevväelastest. Keset linnaplatsi seisis väike rühm inimesi, nutvaid lapsi koos oma vanematega ja noori emasid rinnalastega. Ümberasumisele saadetute hulgast leidis vabrikant ka oma kunagise ametivenna ning poliitiku Gustav Noode. Mees oli omal ajal venelastele palju pahandusi tekitanud ning nüüd ootas temagi oma kurba saatust, kas Siberisse või koonduslaagrisse?
60 aastane saapavabrikant ei jäänud ootama, et ka teda kinni haarataks, vaid jooksis kiirelt maja taga asuvasse Nõmme metsa. Eest leidis mees veel mõne nn metsamehe ning tundis häbi eesti rahva ees, oli ju tema see, kes kartis enda tuleviku pärast ja jooksis suures hirmus metsa.
Kogu selle saatusliku öö veetis vanamees metsas, hoides silmad lahti venelaste eest, ta ei maganud minutitki, vaid kirus naabri Antsu ja vandus, et ei unusta kunagi seda ööd, mil Eesti ei olnud enam vaba.

Gomenasai

Palun väga andeks armas blogi, st ei ole jällegi väga ammu kirjutanud:P
lafff !!!
Nii, ma kuulan muusikat ja ma istun arvuti klassis he väga rõveda klaviatuuri ees mida peab rõvedalt peksma et midagi kirjutada saaks-loe: rohkem kirjavigu kui tavaliselt:P
Tegime kodaniku päeva viktoriini, sain 50st 31 punkti, olles mingi 6. klassis:P
seega ei olnudki nii häbi:)

Asi on hull, nagu tõesti hull, nädalavahetus möödus lamades, et mis ma siis tegin? No, ma valutasin, kõik on sellest jutus juba tüdinud aga, jah selg oli tõsti jube valus, raamatut ka ei saanud selle tõttu lugeda valu võttis igasuguse tuju midagi produktiivset teha:P

Oh, sa karu türa homme on lugemiskontroll ja mul on raamat lõpuni lugemata!!!
Ja ma veel lubasin endale, et loen täna läbi, aga kurat, mis juhtus, raisk magama jäin, raamat kukkus käest ära ja järg läks ka meelest otsisin pooltundi kust lugeda, ja ei lednudki üles!!!!

(How to win a mans hart? Just say, that your name is Lola and u are ready to go all the way!)

Mu laud on prükkar, ausalt sealt ei leia midagi üles, ja kui ma ka peaksin ta mingi aeg ära koristama, siis osutub asjade leidmine veelgi raskemaks, sest koristades panem ma asjad sinna kus nad käivad(pole hiljem aimugi, kus miski asi tol koristusmaania hetkel käis) ning jah, hiljem ei leia ma lihtsalt mitte kui midagi üles!! Ok, ise koristan olen ise süüdi, a kui mu ema koristab, noh vahel hakkab laual olev sitt üle ajama ja terve tuba saab sellega kokku:P Siis tuleb ema, suur kilekott käes ning ajab kõik mis ta laual näeb sinna suurde kilekotti ja viskab prügikasti + ta ei tee teist nägugi, kui ma mõne päeva pärast oma matemaatika vihikut taga otsin:P OK, noh päris kooliasju ta siiski ära viskama ei hakka, aga kõik muu, pliiatsi, huulepulgad, paberid ning muu vajalik träni läheb mulla alla, hukkunute maale HädaKisa jõe veriste kallaste lõputusse tühimikku.


(How do u know that it is time to die? Your best friend offers u a razor!)

Miks ma lihtsalt magama ei lähe? Sest mulle meeldib inimesi tüüdata just siis kui nad seda kõigevähem ootavad, nt peldikus või siis kui nad tahavad magama minna või vaatavad Win Mediaplayerist hentaid.
Sest, millal veel inimesi häirida, kui mitte siis kui nad parasjagu onaneerimisega ametis on? Esiteks: nad nagu sitaks ehmatuvad, kui klapides midagi tilisema hakkab, siis Teiseks: kindalsti on kogu tuju rikutud, anime ehk siis hentai on muutunud saastaks, sest noh, sa ei saa ju seda enam vaadata kui kuskilt klappidest (tililititiltlill) kostab.
Kolmandaks: inimesed on siis tavaliselt hästi kurjad ning neid on lihtne veel rohkem närvi ajada:P Veel mingi hea aeg millal inimesi segada? ON ja kuidas veel, KT ajal matemaatikas, või eesti keeles, ajaloos ehk tundises, milles õpetajad su peale väga kurjalt vaatavad:P


Kuidas saada lahti sellisest nuhtulsest nagu liisi?
Julm ja selge tõde: ei saagi, ütle talle midagi sitasti, ta kül solvub aga unustab selle kolme minutiga, siiani on ta solvumise kestvuse ajaline rekord üks päev, a siis öelda talle ka tõesti väga halvasti, kellegi ülikalli poolt. Miks liisi siis lihtsalt ära ei sure? Liisi on ingel, ta ei ole päris tüdruk/ poiss vaid ingel, kel ei ole sugu, see tõttu käitub ta ka tüdrukute juures olekul väga imelikult. Kui keegi peaks tahtma tõestust liisi ingel olemises, siis palun, tal on tiivad kodus seina peal. Ingleid ei saa tappa ühegi inimestele teada oleva relvaga, seda suudavad teha ainult need, kes on ülipaganad või deemonid, kuid kuna liisi ün üks neljast peaingilst siis on vaja ikka väga kurja deemonit.

(How do u know that it is time to go to bed? Your eyes start to malfunction)

Nii, miks on see kirje nii pikaks veninud? Ma ei ole vist veel kunagi nii pikka kirjet lisanud, mul on juba päris uhke tunne:0) jah, huvitav, kas ma saan auhinna ka, kui nt mul siin alla 100 kirjavea on? Teh, vaevalt:P OH, jätkaks seda arutust mis mul muhviga mingi paar päeva tagasi oli.

Inimesed teevad kõike vaid enda heaks. On erinevaid moodusi muidugi, mõned tahavad raha, teised au ja kuulsust, kolmandaid rõõmustab vaid see tunne, mis neil head tehes tekib. Mulle meeldivad need inimesed, kes kuuluvad kolmandasse rühma, sest neil on kõigesuurem lootus, kunagi õnneliku südamega surra, teades et nad on teinud kõik selleks, et neil endal hea oleks, nii vaid teistele head tehes.
Inimene on loom, jah ta on imetaja, ta on kõige suurema isendite arvuga liik kõikidest kõigesööjatest imetajatest, meist teiselt kohal on rotid ja kolmandal puna-rebane.
Inimest võib pidada ka näriliseks, sest ka närilised tegutevad eelkõige enda huvides, kuid siiski kui vaadata laiemas perspektiivis siis mõtlevad kõik looma liigi isendid, organismid enda peale, luues enda eluks kõige sootsamad ja tänuväärsemad tingimused. Miks ei võiks siis inimene loota oma tegude eest tänu või heaolu tunnet, kui terve maakera just samamoodi tegutseb?
Siin kohal järeldus, inimsed kuuluvad vaieldamatul loomariiki, olles vaid evulutsiooni-redelil natikese kõrgemal astmel.



Siinkohal lõpeb minu peaaegu filosoofiline jura:P

(How to make a tissue tance? But a little buggie in it!=?)