Et oleks midagigi

Mulle anti head nõu!

Hakka viisakaks! või õigemini õpi viisakas olema. Käi ilusti riides, pese pea ära, kammi juukseid, ära ropenda, hoia suu kinni ja ära aja lolli iba. Võtan nõuannet kuulda, ei aja enam lolli iba ning ei ropenda, käin ilusti riides, lähen jõusaali-muide päris soodsalt . Saan natike rohkem kui kuu ajapärast 18 ja aeg on end muuta. Valimisõiguslaseks saamine annab inimesele kohustuse ning võimaluse kahe viletsa vahel see veidike parem valida. Ühesõnaga, aeg on saada kohusetundlikuks täiskasvanuks, kes ei pea kõiges oma emaga nõu pidama.

Nõuandja ise on iseseisev, saab hakkama, käib tööl saab raha kulutab seda ning omab meest, kes teda sallib. Seega tundub, et sellest peaks õppust võtma ning just täpselt nii käituma. Tean ma vingun, ning see oli ka nende asjade juures, millest peaks loobuma. Edasi seIsab teie ees täiesti vingumis vaba Liisi.

Mis, te ei usu? Ma ei usuks ise ka, kui praegu nii tuhinas ei oleks, varsti on aasta läbi ja vaja uueaasta lubadusi andma hakata. Ning muutumine on mul iga aasta nimekirja eesotsas olnud, kuid jah, ei tule midagi välja, aasta möödas , kuid teie ees on endiselt sama loll ja rumal, roppu suu ja ebaadraktiivnse kehaga Tolvan.
Tolvan, just suure tähega, sest mu nime võiks üldse ära muuta, - kurat vingumine, ei see on paha, mitte kunagi enam.

Täielik muutumine, uus garderoob, uued mõtted, uued kaaluindexid, uus soeng?
Ühel poolt lühike nagu hiirel, teiselt poole pikem, ja kergelt püsti? Ei, ma saaks peksa, osalt isa käest:D

Osalt on see hea, saan kogu vingumise siia trükkida ja siis päeval selle võrra vähem vinguda, nagu nõu anti. Vinguvad inimsesed, kes on nõrgad ja ei julge oma soovide järgi käituda, pärast tagant järele on palju lihtsam öelda mida asjast arvatakse.
Olen seda tähelepannud nii enda kui teiste juures. Kardan mõttetuid asju, kardan helistada, sest arvan et ei võeta vastu, kardan joosta, sest tean et olen viimane, kardan ujulat sest .., kardan endale kallite inimeste pärast, ka siis kui otsene oht puudub, kardan et mind unustatakse, kardan et teen midagi valesti ja inimsed kes minust sõltuvad saavad viga. Tahan vastutust, kuid kardan seda omada.

Elu on lühike ning ootamatu, ma kardan elamiseks liiga palju, teate millal ma ei karda?
Siis, kui mul on sees rohkem alkoholi, kui selge mõistus kannatada suudab. Siis ma ei karda, vaid teeks kõike. Saan 18, ostan alkoholi ja ei karda, vähemalt mõnda aega.