"Oih, ma ei märganudki, kas tund on tõesti nii hiline?"
"Jah, vanamees, me saadame sind su tuppa ning homme koidikul, toome sind uuesti siia, et sa juttu edasi räägiksid" sõnas Smelticks
"Ah, mis tuppa , see ei ole tuba, vaid vangikong, kuid ühest heast kosutavast unest ma ära ei ütleks, ma lasen teid, te võite mind vangituppa saata", lausus vanamees.
"Härra Smelticks, kas kutsun poisid talle järele?"
"Ei Charles, ma viin ta ise ära, peab ju jälgima, et ta minema ei jookseks.
Lähme!"
(Härra Smeltick haaras vanamehel õlast ja juhatas ta ruumist välja.)
"Ai sa raisk on ikka huvitav tüüp, kuidas ta teab sellist jutustust rääkida, kõik see toimus ju 5 sajandit tagasi" arutas Charles valjult.
"Härra Smelticks, nii teid ju kutsutakse?
Rääkige, kas olete juba kuulnud seda mida kuulda loodate? Või tahate lihtsalt, et üks vanapapi teile unejuttu räägiks?"
"Hm, te olete jultunud, te ei tohi kõrgema riigiametnikuga nii rääkida, aga ei, ma ei ole soovitud veel kuulnud. Mistõttu soovin teile nüüd head und ja loodan, et hommikul ärgates, palju puhanum olete."
(Veel viis minutit ja Härra Smelticks, oli juba Charles'i juures tagasi)
"Charly, mis sa ta loost arvad, kas tasub kuulata, sest kui sellest tõekübemet ei ole, raiskame lihtsalt aega ja see on asi, mida meil ei ole."
"Eks ta üks utoopiline jutt ole ja paar päeva tagasi ei oleks ma teda tõesti uskunud, kuid viimaste sündmuste põhjal on tema ja ta jutt meile ainus lootus."
(seda lausunud lahkuvad ametnikud ruumist ning kustutavad tule)
Hommik
