Zeppelin

Kell on kolm hommikul, kõik väiksed armsad 5-aastased tüdrukud magavad veel, kuid Ann on üleval. Ta on voodist üles tõusnud ning seisab nüüd akna ääres ning vaatab pingsalt tumedasse hommikutaevasse. Esmapilgul ei paista sealt midag, paar lindu lendasid üle kõrgepingetraatide ja mõni tähtki paistis.
Eemal aga, päris pilvede lähedal hakkas paistma üks suur õhupalli laadne lennumasin, kostis kõva müra ja Annil hakkas hirm. Kiiresti jooksis tüdruk ema juurde äratas ta ning käskis kiiresti akna juurde minna. Unine ema oli Anni peale pahane, miks laps ei maga, ent siiski läks aknale vaatama. Veidi eemal kõrgel taevalaotuse all paistsid viis suurt tsepeliini, mis kõik väikese Anni maja poole suundusid. Tüdruku ema langes nuttes põrandale, teda haaras surmahirm, väike armas ja vapper viie aastane tüdruk haaras oma ema õlgadest ja andis talle kerge kõrvakiilu.
Hallid pilved lähenesid kiirelt, veel paar minutit ja lendava esimesed pommid. Muidu nii vaikne linn, kumab mürskude tekitatud plahvatustest. Kõik alles magavad, keegi ei tea, et hommikul ei ole enam linna ega neid endeid. Ann käheb esikusse haarab seinalt vanaisa jahipüssi, võtab kummuti sahtlist paar kuuli ning jookseb tuppa tagasi. Armas väike viie aastane vaatab veel korra aknast välja, tule meri on muutunud ookeaniks, pole näha midagi peale tule ja suitsu, tüdruku silmadesse ilmuvad pisarad, kuid ei tohi taganeda kui laps, eriti nii armas ja vapper, on otsuse teinud.
Ta suunab püssitoru esmalt ema suunas, värisedes haarab ta püssi tugevamalt pihku ning tulistab, ema ei ole enam, see järel suundub ta ema tuppa, leiab hällist väikse imiku ja tulistab. Ka venda ei ole enam, kas nüüd on Anni kord? Hetk ja vaikus. Kõik on läbi, pommid ei plahvata enam, ainult vaikus ja uni. Ema ei nuta enam vaid naeratab rõõmsalt kõik paistab kui unes.