Neli Ratsanikku(teine osa)

Ühe ööga hävitas ta terve maa söögivarud.
Järgnevate päevade jooksul oli hukkunuid palju, kui Katk 5-dal päeval kohale jõudis oli hukunute arv juba kohutav. Suremine ei tulenenud just näljast, vaid pigem teadmisest, et süüa ei ole ega hakka ka kunagi olema.
Varguste ja tapmiste hulk suurenes tohutult, rahvas oli oma ühtsust kaotamas, suured liidud lagunesid ning inimesed olid meeleheites.

"Vennas lepime kokku, et järgmine kord olen mina see, kes esimesena Maa peale ratsutama tuleb," sõnas Katk veidi pettunult.
"Ei lähe läbi ehkki järgmist korda ei tule, sa vaata, vaid seda rahvast nad on hirmunud, eksinud ning oma üksmeelt kaotamas, piisab vaid ühest korrast," naljatas Nälg ning tegi veel ühe tiiru ümber rukipõllu nii kui hobuse kabjad maapinda puudutasid, kadusid rohelus-vili kuivas ning lõpuks kadus, paari üksiku minutiga oli enne nii ilusast ja saagirikkast põllust alles veel, vaid paar üksikut viljapead.

"See on alati niimoodi ja igakord on mul igav, sest sina kui esimene ratsanik saad kogu lõbu endale, mina pean neid üksikuid ellujäänuid nakamatama, see on ka üheks põhjuseks, miks ma varem tulin.
"Oi kulla vennake," Nälg jalutab Katku juurde ning suudleb teda sügavalt huultele", mida ma teha saan, siinne rahavas on teist sugune, nad ei nälgi rahus selle asemel nad tapavad, röövivad ja jooksevad rahutult mooda linnu ringi, lootuses, et kuskil on veel paar pala suhu pista."

Vennad lähevad nõlva taga asuva jõe äärde, võtavad päikest ja suplevad kergelt jahedas vees.
Katk küürib end hoolega, peseb pead ja kõrvu, selga ja varbaid, nakatades terve jõe surmavasse viirusesse.
Pärast suplust vabastavad nad rakmeist oma ratsud.
Nälja hobune on süsimust, kehal meenutab araabia hobust, kuid ta turjakõrgus on nähtaval üle 2meetri. Ta nimi on Nox, sest ta on sünge kui öö, kui mitte arvasteda ta rubiin punaseid silmi ning hõbedast lakka ja saba.

Katk ratsutas hiiglaslikul hundil, ta oli valge kui lumi, teravate küüniste ja safiiri karva siniste silmadega , tegu oli imepärase loomaga.
Teda kutsuti Poenaks, sest ta suurmikas oskuseks oli just nimelt piina valmistamine, Poena ei olnud osav mitte ainult füüsilise vaid ka vaimse piina valmistamises.

Vahepala/Uus aasta

Olete kuulnud vanast heast kobest vanna aasta õhtul tina valada ja siis hiljem saadud tinatükikeste pealt ennustada?
Me teeme seda iga aasta, seekord sain
Linnu(noh nii väideti)-mis tähendab, saan kuulda varsti uudist
Ja siis midagi kinga või sussi laadset, mis tähendab et peaksin olema umbusklikum uute tutavate suhtes.

Ei tea kas neis ka tõde leidub.

Neli Ratsanikku

"Ah, et miks?
Te küsite, tõde ongi sellest, et sellele küsimusele puudub vastus.
Ma ei tea, miks ta istus ja vähkres ning teil ei ole ju aimdustki , kas ma teile tõtt jutustan. ", sõnas vana habetunud mees ja pahvis oma piipu edasi.
"Aga kuna te nii tungivalt nõuate olen ma nõus teile jutustama."
1549 aastal oli Vana-Inglismaa suurimas Metsas rahuaeg. Juba aasta sadu ei olnud keegi sõdinud, rahavs tegi koostööd, sest koostöö oli ülimalt vajalik. 1349 aastal oli Corki oraakel teinud ettekuulutuse, mis kõlas : peagi tabab maailma hukk, mitte kül minu elupäevil, kuid varsti , Neli Surma Ratsaniku saabuvad maa peale. Surm, Nälg, Sõda ja Katk hävitavad külasid, rikuvad viljasaake nind kaotavad terveid kuningriike üle terve maakera.
Muidugi oli ennustusel ka helgem pool ja siinkohal võin teile kinnitada, et oraakel ei teinud nalja.
Ratsanike võitmiseks tuli rahval rahus elada, tuli ka üksteisist lugupidada, paljast rahust ei piisanud. Nii tuli elada kuni päevani mil Ratsurid maa pinnale jõuavad, nende saabudes, pidi iga hõimu juht välja panema oma tugevaima sõduri, võluri ja rajaleidja.
Koos alistavad nad ratsurid ning päästavad neile armsa maailma.

"Tundub lootusetu või, mis?"

Noh, aeg läks suurte vilja ja rahu aastate jooksul oli rahavs kunagise nii kardetud ettekuulutuse unustanud, ettekuulutuse võis leida kuninglikust raamatukogust- pärgamendi rullide rägastikust.
Nii ei osanudki inimesed suures hirmus midagi peale hakata, eelmisel õhtul mindi magama nagu ikka, kuid hommik ei olnud enam päiksepaisteline ja lillelõhnaline.
Ratsanikest noorim, Nälg, oli kohale jõudnud.

Ehk , siis Tere.

Et, Tere.
Jah, ma armastan apelsiine(juhuks kui sa seda mõtlesid).
Seda ei saa päris blogiks pidada, sest lisan siis jutukesi, mis mu igav ja elutu pea, teinekord välja mõtleb.
Kirjavead, jubedad, ärge lihtsalt neid lugege.
Üritan ükskord nädalas kirjutada, kuid võib juhtuda ka tihemini.