Käisin eile, laupäeval, Janikaga kirjandikirjutamise lühikursusel. Väga kasulik oli. Esimene kõneleja oli Pirita Majandusgümnaasiumi eestikeele ja kirjanduse õpetaja, kes tervelt kaks tundi Power Pointi abiga, meile, kirjutamisoksusetutele häid vihjeid, nippe ja õpetusi jagas.
Teiseks kõnelejaks oli Kerttu Rakke, kes palus meil unustada kõik eelnevalt räägitu. Ta ütles, et kirjutamise juures omab kõige suuremat rolli kirjutamine ise ehk praktika. Kerttu lisas ka, et kirjutada ei tule alati paberile, vaid seda võib ka peas teha, seletades peas kirjutamist täislausetes mõtleimisena. Ta andis meile ka ülesande, kirjeldada trollis või bussis olles inimesi, kes meiega koos järgmise peatuse poole sõidavad.
Tulin Humana uksest välja ning ületasin kiiresti sõidutee, jõudes veel ootava trolli peale. Troll sõitis liinil nr 6, Kaubamaja- Väike Õismäe. Olin viimaste sisenejate seas ja kõik istekohad olid juba hõivatud, seisin trolli tagumisse otsa ning sulgesin posti kallistades silmad. Hoolimata hommikusest lumetormist paistis päike nüüd täie lõõsaga ning lumi oli alles veel vaid varjulistes paikades. Päike ei meeldi mulle, ta teeb silmadele haiget ning üleüldse leian, et teda on liiga palju.
Õnneks on taevas mõned pilved ning ma saan nüüd silmad avada.
Minust paremal istuvad akna all kaks noort. Poiss ja tüdruk. Poisil on õnnestunult blondeeritud juuksed ning huuleneet, mis kuti poolkiila kapuutsi alla varjanud peaga imehästi kokku sobib.
Tüdruk on poissi armunud. Ei, nad ei ole koos, poiss isegi ei tea, et ta tüdrukule nii väga meeldib, tema arvates on nad vaid koos sõpradena aega veetmas.
Poiss räägib vähe, kuid tüdruk haarab iga ta sõna veel enne, kui kutt on jõudnud selle korralikult välja hääldada. Nad väljuvad Taksopargis ning liiguvad Kristiine keskuse poole .
Avastan, et mul on veel päris pikk maa sõita ning otsin uut vaatlus objekti.
Trolli kõige viimases toolide reas istub akna all üks vanem naisterahvas, kelle põlvedel lebab lahtiselt Piibli lauluraamat. Ta paneb prillid ette vaatab raamatusse ning hakkab end tähelepanuäratavalt kiigutama. Miks ta nii teeb? Ehk teab ta midagi, mida teised mitte? Vahest läheb ta kooriproovi ning üritab meeleheitlikult laulusõnu pähe õppida või on ta lihtsalt vanadusest veidi väetiks või haigeks jäänud?
See jääbki mul selgitamata, sest endalegi märkamatult olen oma peatusesse jõudnud.
