vahepala

Olgu, aega on läinud ja tunnen, et mu sõbrad on must kaugele jäänud.
nende elus toimub asju millest mul aimugi ei ole, asju mis võiksid olemata olla.
Ah, persse, persse kõik, las teevad, mis tahavad ega ma nende vanaema ei ole, ma ei pea igal öösel nende pärast silmi peast nutma.
Kurask, olen jube vihane, 17 aastase noore elu ei saa nii perses olla, et vanemate juurest minema peaks jooksma, noorust ja lapsepõlve peaks nautima nii kaua, kui võimalik, sest ega ta enam tagasi ei tule.

Üksik laps istub liival,
ei ole ema-isa tal,
elab halastaja ingli tiival,
lapse tulevik on hall.

Väikse libliklinnu lend,
nii õrn lootusetu,
kadunud mu pisivend,
imik, kaitsetu.

End ehib printsess ketiga,
lossis hea olla, pehmed padjad.
ent siiski tunneb end marionetina,
printsess, kel ümber niidid sajad.





Lõpus siis üks ebaõnnestunud luulekäkerdis.