"Idioot"

Mul on meie kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvast Dostojevski "Idioodi" 677 lehest loetud 132, siiamaani on raamat väga huvitav ning arvatavasti oleksin seda ka vabastahtest lugema asunud, kui mitte nüüd kohe, siis lähitulevikus. Dostojevski on tõesti oma kuulsuse ja nime vääriline, kui arvestada ta rasket elu ja haigust, ka teda vaevanud narkomaaniat ja harsartmängurlus tõbe siis tekib kerge imestus, kuidas, kust tuleb see aeg ja hakkamine see püsivus ja anne?

Usun et andega inimsetele ei loe sellised asjad nagu aeg ja püsivus, nad saavad selle miski ja lihtsalt asuvad tegutsema. See miski on kõigil erinev, kuid üks on kindel ta taba kui välk selgest taevast, just siis kui seda kõigevähem oodata. Ja niidab jalust, ta haarab inimsese endasse, pannes geeniuse unustama kõik mis toimub ta ümber. Haigused, mured, raha, võlad -kõike mis ei ole seotud selle miskiga, visiooniga.

Andega inimsed kaotavad pered, lähevad sugulastega riidu, nälgivad ning enamasti on nad ka haiged. Kas poleks parem, kui ei oleks annet? Kui kõik oleksid tuimad, kui ei oleks fantaasiat ja puuduksid ohutud lapsemeelsed mängud? Romaanis "Idioot" ülistab Mõškin lapsi, nad on puhtad andekad inimesed, kellele peaks rääkima vaid täit tõtt, sest tihti juhub, et nad oskavad suurepärast nõu anda. Absoluutselt kõik lapsed on andekad, sünnihetkel omatud anded lihtsalt hääbuvad ajajooksul asendudes uutega või muutudes tasaseks hõõguvaks söeks, mis küttepuude lisamisel uuesti suure leegiga süttib.

Mis ma nende tühise 132 lehekülje lugemisega olen omandanud on vaid killukese "Idioodis" peituvast salapärasest maailmast. Ometi olen pidanud juba kolm korda oma väärtushinnanguid muutma ja oma teadmisi maailma kohta parandama, Dostojevskis on midagi, milleni me tema lugejad eal ei küündi. Temas on see miski.