"Vabandust vanamees, aga nii utoopilist jutustust ei ole ma ennem kuulnud, te ei saa ju ometi tõsimeeli väita, et see lugu tõesti juhtunud on,"küsis Charles suurte kahtlustega.
"Noormees, ma räägin teile seda, sest te palusite minult ning kui te ei usu, siis ei ole ka minul õigust teid ümber veenda! Kuid nüüd lase mul rahus edasi jutustada."
"Ah, nii kuhu ma jäingi... Selge ...
Sel ajal, kui kaks venda neljast suplesid ja kõhtu kinnitasid. Peeti sügaval metsas hõimupealike koosolek, nimelt ettekuulutus, mis eelnevalt kuninglikus raamatukogus tolmu kogus, leidis lõpuks tee kuninga kätte.
Kuningas, keda tegelikult vaid pealikuks kutsuti oli ennustusest eelnevalt kuulnud ning lasi teenritel ta üles otsida, pärast päevade pikust otsimist leiti vajalik pärgamendi rull siiski üles.
Aasta sadade pikkuse ajajooksul riiulil lebanud ettekuulutus oli tugevalt räsitud ning suured osad sellest loetamatud, õnneks sai ettekuulutuse tähtsaima osa siiski tõlgitud.
Kohe kui kuningas oli ettekuulutuse läbi lugenud, ratustas ta metsa, kutsus kokku tähtsaimad hõimupealikud ületerve maa ning palvetas suure hirmuga Kolme Hiiglase kuju juures.
"Aga nüüd vabandage, ma pean paar piibu mahvi tegema ning kapa täie õlut jooma, sest suu kuivab hirmsasti "
"Kuhugile sa ei lähe vanamees, Charles, too mehele juua! Ja tubakat ta piibu jaoks!"
"Jah, härra Smelticks", lausus Charles ülima alndlikusega.
Viie minuti pärast oli ta tagasi, kaasas suur kapp õlut ja kotitäis tubakat. Vanamees rõõmustas, jõi kogu õlu ning suitsetas mõnuga.
"Nii nüüd, kus ma olen saanud end kostitada olen ma valmis edasi rääkima."
Koosolek oli täies hoos, vaieldi, sõimati ja peksti, kuid midagi erilist ei saavutatud, kuningas teadis, et peab kohe midagi ette võtma.
"Vaikust! Kas te olete unustanud, milline oli elu enne seda kohutavat tragöödiat!
Ma ei suuda uskuda, et ühtsustunne on nii kerge kaduma, säilitage nüüd vaid paariks hetkeks rahu!"
No comments:
Post a Comment