Viimane öö vabadust

60 aastane saapavabrikant ärkab öösel kõva ukse prõmmumise peale, ta riietub kiirelt ning avab uske.
Uksel seisavad NSV Liidu sõjaväepolkovnik ja naaber Ants. "Palun võtke oma asjad ja tulge kaasa!" sõnas polkovnik viletsas eesti keeles, "te olete määratud ümberasumisele, rong väljub poole tunni pärast."
60 aastane saapavabrikant mõistis mis on juhtumas, vanamees haaras kiirelt koikult vana kaheraudse ning küttis sõjaväelasele kuuli pähe.
"Kurat Toomas, mis oled sa hulluks läinud. Tal on terve polgutäis seltsimehi all ootamas, sul ei ole kuskile joosta!"
"Sina oledki see, kes vanasid inimesi Vene vägedele müüb? Ja mille eest, tühised 10 rubla!"
Vabrikant haaras nagist ülekuue ning kiirustas toast välja. Linn kihas pruunides punase embleemiga Vene maakaitseväe mundrites noortest tegevväelastest. Keset linnaplatsi seisis väike rühm inimesi, nutvaid lapsi koos oma vanematega ja noori emasid rinnalastega. Ümberasumisele saadetute hulgast leidis vabrikant ka oma kunagise ametivenna ning poliitiku Gustav Noode. Mees oli omal ajal venelastele palju pahandusi tekitanud ning nüüd ootas temagi oma kurba saatust, kas Siberisse või koonduslaagrisse?
60 aastane saapavabrikant ei jäänud ootama, et ka teda kinni haarataks, vaid jooksis kiirelt maja taga asuvasse Nõmme metsa. Eest leidis mees veel mõne nn metsamehe ning tundis häbi eesti rahva ees, oli ju tema see, kes kartis enda tuleviku pärast ja jooksis suures hirmus metsa.
Kogu selle saatusliku öö veetis vanamees metsas, hoides silmad lahti venelaste eest, ta ei maganud minutitki, vaid kirus naabri Antsu ja vandus, et ei unusta kunagi seda ööd, mil Eesti ei olnud enam vaba.