"Ah, et miks?
Te küsite, tõde ongi sellest, et sellele küsimusele puudub vastus.
Ma ei tea, miks ta istus ja vähkres ning teil ei ole ju aimdustki , kas ma teile tõtt jutustan. ", sõnas vana habetunud mees ja pahvis oma piipu edasi.
"Aga kuna te nii tungivalt nõuate olen ma nõus teile jutustama."
1549 aastal oli Vana-Inglismaa suurimas Metsas rahuaeg. Juba aasta sadu ei olnud keegi sõdinud, rahavs tegi koostööd, sest koostöö oli ülimalt vajalik. 1349 aastal oli Corki oraakel teinud ettekuulutuse, mis kõlas : peagi tabab maailma hukk, mitte kül minu elupäevil, kuid varsti , Neli Surma Ratsaniku saabuvad maa peale. Surm, Nälg, Sõda ja Katk hävitavad külasid, rikuvad viljasaake nind kaotavad terveid kuningriike üle terve maakera.
Muidugi oli ennustusel ka helgem pool ja siinkohal võin teile kinnitada, et oraakel ei teinud nalja.
Ratsanike võitmiseks tuli rahval rahus elada, tuli ka üksteisist lugupidada, paljast rahust ei piisanud. Nii tuli elada kuni päevani mil Ratsurid maa pinnale jõuavad, nende saabudes, pidi iga hõimu juht välja panema oma tugevaima sõduri, võluri ja rajaleidja.
Koos alistavad nad ratsurid ning päästavad neile armsa maailma.
"Tundub lootusetu või, mis?"
Noh, aeg läks suurte vilja ja rahu aastate jooksul oli rahavs kunagise nii kardetud ettekuulutuse unustanud, ettekuulutuse võis leida kuninglikust raamatukogust- pärgamendi rullide rägastikust.
Nii ei osanudki inimesed suures hirmus midagi peale hakata, eelmisel õhtul mindi magama nagu ikka, kuid hommik ei olnud enam päiksepaisteline ja lillelõhnaline.
Ratsanikest noorim, Nälg, oli kohale jõudnud.
