Lumelükkamine.

Kes lükkab talvel lund, et kõik tädikesed ja onukesed ja tüdrukud ja poisid, kes minu kodu õue ja bussipeatuse vahelt läbilähevad ei peaks lumes sumpama?
Isa.

Ta on nii usin, igal hommikul enne tööle minekut ja õhtul enne tuppa tulekut, lükab ta õues lund. Ma saan ju aru ka, kes ikka tahaks selle kisa-kära sees terve nädalavahetuse oma kõrvasid kulutada. Tegelikult, ei ole nädalavahtus siiski põhisüüdlane, see on nii igal õhtul.
Poisid on väsinud, neil on igav, virisevad nii, mis kole. Isa on lihtselt leidnus hea viisi kuidas iga õhtu paar tunnikest sellest möllust eemal veeta, saades samal ajal ka hea füüsilise treeningu.

Eile on veidi rahulikum ja kuna lund nii või naa väga ohtralt alla kallas, siis isa puhkas, kusjuures, toas oli suhteliselt vaikne, suuremat noort õde ei olnud kodus väiksem oli just linnast koju jõudnud ja vanem väike vend tuli minuga õue- meil oli plaanis salaja suusatada.
Miks salaja? no ainuke kellele see saladuseks jäi oli kolme aastane Martin, kes alati meiega kaasa tahab tulla, ta on ju nii osav, et saab kõigega hakkama.

Kuid sellest hoolimata sadas lund, ema andis mõista, et kui te juba õue lähete olge kasulikud , lükake ka lumi kokku tee pealt eest, et isal oleks lihtsam siis hommikul seda küheldada või mida ta sellega siis parasjagu teeb( mõnikord ta lükkab ta lihtsalt teise kohta hunnikusse).
Ok, mõtlesin davai, mis mitte, ei olegi midagi muud teha lükkan sissesõidu tee ja ühiskasutatavad kergliiklusteed lumest puhtaks. See ei olnud raske, lumi oli kerge ja lumekühvli lükkamine oli tore. Sa trenni ja kõike muud kasulikku.

sitt oli see, et kui ma emalt hommikul küsisin, et noohh, kas oli siis ilus ja lumest puhast, vastas tüüp, et lumi olla nii kõvasti peale sadanud, et midagi ei saanud aru.

Pettumus.