Armas

Oi, ei ole jälle ammu kirjutanud.
Viimasel ajal on pea nii paks olnud, koolis on palju tegemist ja üldse on tülpind olemine.
Päev päeva järel on jube venimine, aeg ei liigu. Ka praegu on mul raske mõelda mida kirjutada, näpud ei taha klahvidele vajutada ning pastapliiats ei vea paberile sõnu. Viimasel ajal ootavad kõik minult ja ka teistelt mu klaaasikaaslastelt loomingulist tööd, ajaloo õpetaja tahab, et me temaga tunnist arutaksime, matemaatika õpetaja tahab et taga koos logaritm võrratusi lahendaksime, retoorika õpetaja ootab meilt isamaa teemalisi kõnesid ja kirjanduse õpetajaga kirjutasime kirjandit. Seda kõike on ühe nädala jaoks liiga palju.
Mu sõbranna jäi täiega suitsetamisega vahele, algul õele ja pärast isale, emale ei julge eriti rääkida, kuid ta arvab, et seda peab kindlasti võimalikult ruttu tegema. Kujutan ette, mida ta ema selle peale teeb või ütleb.
Käisime klassiga Pärnus teatris, hästi tore üritus oli, saime veidike vaba aega ja käisime rannas. Oh, seal oli libe, nii pagana libe et kukkusin ja sain sinika põlvele ja pepu peale ka:)
Asi kisub halvemuse poole, nüüd on mõtted juba täitsa otsas, ei ole ühtegi lõnga millest haarata ja niisama müttamine on lihtsalt tobe. Nurisema ei hakka, sest see pidi nõme olema.