Pancakes

Väike Helene astub kööki, avab külmakapi ukse ja hakkab sealt piima otsima.
"Emme, kas meil piima on? Nii väga tahaks külma piima ja pannkooke süüa! Noh, kas on siis?"

"Ei, meil ei ole piima ja pannkooke ei ole ka keegi teinud, kust sul sellised mõtted üldse tulevad, et keegi võik õhtul, kell pool kümme pannkooke tegema hakata?", lausus ema päris tõredalt.
"Aga venna ju ütles, et mina ja nuusuta, ema teeb juba kindalsti pannukooke. Noh, et siis ei olegi? Miks Tauri mind kül koguaeg kiusab? Ma ju nii tahtsin pannikooke saada", ütleb Helene juba üsna õnnetult. Laps ei olnud ja mitu päeva midagi söönud, Helene on juba nädala jagu päris voodi haige olnud, ja nüüd kui tuju parem ja veidi kergem olla, pidi venna õele nii julma vingerpussi mängima.
"Helene kallike, teeme parem nii, ma kolistan antike potide ja pannidega, teen sulle paar moosisaia ja kutsume siis venna pannkooki sööma. Nii suurel poisil on ometi keha veidi hele"
***

"Venna, venna tule ometi, emme tegi hästi palju pannikooke, tule vaatama, moosi on ka ja saia ja külma piima ja kõike muud head, tule ruttu, emme paneb muidu kõik sahvri ää", hüüdis Helene kiiruga mängutuppa joostes.
"Kas tõesti on ema meile pannkooke teinud? Ma tegin ju sulle ainult nalja, ja vat kui õnnestunult" sõnas Tauri päris imestunult.

Lapsed panid kiiresti köögi poole jookse, kohale jõudes, ei leidnud poiss aga eest, ei pannkooke ega moosi, piimast räääkimata, vaid terve kraanikausi täie musti panne ja potte. Kõik valmis pandud ja poissi ootamas.